Erasmuse lugu Hispaaniast
Erasmuse kogemusi jagab meiega eelmise aasta kondiitri eriala vilistlane Greete – Liis Eerme.
Minu kaua oodatud seiklus Hispaaniasse algas 13.detsembril, kui Eestis olid korralikud miinuskraadid. Enne tulekut oli tunda ootusärevust millegi uue ja põneva vastu, kuid ei puudunud ka väike hirm, kuidas üksinda hakkama saan. Olen minemas täiesti võõrasse linna, kus ei oska ma kohalikku keelt, ega tea kas internetist leitud korter vastab lubatud tingimustele. Barcelonasse jõudes aga hakkasid asjad õigesse suunda liikuma. Netist leitud korter vastas ootustele, jõudsin praktikakohta elusalt ja tervelt hoolimata mitmetest eksimistest ning algselt mega suurena tundunud linn, sai päev päevalt aina selgemaks.
Praktika kohaks valisin endale ettevõtte nimega Bubo Barcelona. Nende tootevalikus on palju erinevaid kooke, šokolaade ja huvitavate maitsetega šokolaadipalle. Hetkel on Bubol kohvikud Barcelonas ja Tokyos kuid plaan on jõuda ka teistesse riikidesse.
Praktikal olles möödus aeg väga kiirelt. Kuigi minnes oli minu keeletase üsna nullilähedane, võeti mind soojalt vastu ja anti endast parim, et mõistaksime üksteist. Algselt üritati minuga ainult hispaania või katalaani keeles rääkida, aga üsna ruttu mõisteti, et kaugele me nii ei jõua. Selliselt tuligi appi minuga samal ajal praktikal olnud Tšiilist pärit tüdruk, kes aitas tõlkida ja oli väga entusiastlik mulle ka keelt õpetama. Bubo meeskond suutis panna mind tundma kui osa tiimist. Kohe esimesel päeval kaasati mind töösse, tutvustati mulle piimaga tee ehk „tšai” joomistraditsiooni ja isegi kutsuti koos meeskonnaga jõuluõhtusöögile. Praktika periood oli väga sündmusterohke, oli päevi, kus külmetasime täiskülmas inventuuri tehes, panime päev läbi kokku ainult makroone või lahkusime praktikapäevalt surmväsinult, aga oli ka päevi, kus saime koos südamest naerda ja õppida meeletult palju.
Vabal ajal oli Barcelonas avastada väga palju ning algselt pikana tundunud 3 kuud, jäi üsna ruttu väheseks. Igal vabal hetkel avastasin koduümbrust, käisin uutes kohvikutes ja imetlesin omanäolist linnaruumi arhitektuuri. Barcelonas olles leidsin ka ettevõtte, kes korraldab väljasõite Erasmuse õpilastele. Läbi nende oli kerge tutvuda uute sõpradega ja õppida tundma Barcelonat. Koos teiste Erasmuse õpilastega matkasime varahommikul kaks tundi mööda järske treppe Montserratis mäetippu, käisime ekskursioonil Andorra mägedes, kus saime jälle rõõmu tunda igatsetud lumest ning külastasime esmakordselt Sitges linna ja saime osa suursugustest karnevalipidustustest.
Rääkides hispaania kultuurist siis neil on väga palju pühasid. Mina sain kogeda jõule, aastavahetust, kolmekuningapäeva, sõbrapäeva. Kõik need olid pagarikojas ühed kiireimad ajad, aga samas oli põnev näha, kuidas iga pühaga muutusid kookide kaunistused või lisandus hoopis mõni uus kohalik traditsiooniline küpsetis. Hispaanlastele meeldib tähistada ja seda teevad nad üsna tihti ja väga suursuguselt. Kolmekuningapäeva puhul toimus suur paraad tänavatel ja selle puhul sõitis rongkäigu lõpus kahekorruseline buss, mis pildus läbi kahurite kilode viisi komme pealtvaatajatele. Kuna kõik üritasid võimalikult palju komme koguda oli tänavatel üsna korralik kaos, aga seda ainult kõige paremas mõttes, sest kõigi näol oli kõrvuni naeratus ja igaüks sai jälle ennast korra lapsena tunda. Kogenumad külastajad kogusid komme tagurpidi vihmavarju, kilekoti või mütsiga. Selliselt saigi igaüks paraadilt lahkuda naeratus näol ja taskud komme täis.
Nüüdseks tagasilennul istudes vaatan kõigele tagasi väikese kurvastusega, kuna kõik nii ruttu läbi sai. Aga olen väga tänulik selle võimaluse eest, mis Erasmus mulle pakkus. Välispraktika sundis astuma mugavustsoonist väljapoole, et kogeda, näha ja õppida uusi asju ning toime tulema olukordades, millesse sattusin esmakordselt. Olen õppinud meeletult palju uusi oskusi, saanud uusi, huvitavaid sõpru ning mälestusi, mis ei unune iial. Seega nüüdsest on kuskil teisel pool Euroopat olemas koht, mis mind alati tagasi ootab.
